Oskab keegi soovitada kedagi, kellel tegelt aegu on pakkuda?

Olen neid kunagi kõiki läbi helistanud ja leidsin ühe. Nüüd sealt läks psühholoog mõneks ajaks ära.

Tundub lootusetu abi saada.

Kuidas saite aja vaimse tervise õe või psühhiaatri juurde? Digiregistratuuri järgi pole TÜ Kliinikumis (Raja tn) vahemikus detsember 2024 - august 2025 mitte ühtegi vaba aega 😭 tasulise jaoks raha pole. Kas peaks laskma perearstil saatekirja teha?

Pole otseselt elu ja surma küsimus, aga on soov saada diagnoos ja ravi, sest depressioon või ATH või misiganes see on, segab juba liigselt igapäevaelu ja toimetulekut.

Kuidas tulete toime sotsiaalfoobiga ja sellest tingitud ärevuse ja paanikaga? Mul on see olnud juba 10+aastat. Olen 31 ja tundub, et tegemist lõputu võitlusega. Vahest taandub ja mingitel perioodidel on ikka väga hull asi. On keegi sellest üldse päriselt vabanenud? Ja mida olete teinud?

Kas on mõni kliiniline psühholoog, kes praktiseerib?

Umbes kuu tagasi suri autoõnnetuses minu endine tüdruksõber kellega olime 5a tagasi koos umbes pool aastat. Meie suhe oli toksiline ja pidevalt tülitsesime, miskipärast üritasime üsna pikalt hakkama saada kuid otsustasin selle viimaks siiski lõpetada. Peale laiali minemist paar korda teksti teel vestlesime, üldiselt pritsisime hapet ja negatiivsust üksteise suunas. Sisestasin endale et mind ei huvita enam kus ta on ja kuidas tal läheb kuid kuu aega tagasi kui ta surma sai pole ma suutnud enda mõtteid temast eemale viia. Sama nädalavahetus kui ta suri läksin ma ajateenistusse mis tegi asja mu jaoks veelgi raskemaks. Ei suuda eriti keskenduda ja igapäevased ülesanded ja objektiivid on mu jaoks keerulised. Üks nädalavahetus kui sain koju oma privaatsesse koopasse siis nutsin ennast tühjaks ja üritasin eluga edasi minna. Käisin ka kaitseväe psühholoogi juures kuid ma ei kuulnud sealt eriti palju informatiivset sisu millest ma juba teadlik ei oleks ja tühjaks rääkimine minu puhul eriti ei aidanud. Paar nädalat enne seda õnnetust ja kaitseväge ütles vaimse tervise õde et mul on depressioon ning pani mulle psühhiaatri aja kuhu ma kaitseväe tõttu ei hakanud jooksma kuna tahan siin oma asjadega järjel olla, on plaanis sellega tegeleda peale ajateenistust kui tekib rohkem aega. Tunnen et kõik asjad kuhjuvad ja ma lihtsalt ei jaksa, ei tea mida teha.

Heips

Kuidas te saate üldse midagi tehtud? Olen terve elu olnud täielik ülemõtleja iga pisiviga keerleb peas ringi sadu kordi enne kui suudan selle unustada, tihti unustan ennast oma mõtetesse ja igpäeva toimetused jäävad tegemata. Sain eelmine aasta ath diagnoos ja saan aktiivselt abi aga ent mõnel teisel ülemõtlejal on nippe ja trikke kuidas ise ka toime tulla? Kuidas te suudate produktiivsed olla? Kuidas suhted toimima panna ajuga mis ei taha seisma jääda? Vahest vaatan ringi ja olen kade kuidas nii paljud on eduka karjääri suutnud luua, sõidavad uhkete autodega ringi ja on õnnelikus suhtes. Olen tänulik igasugustele nippidele ja trikkidele.

Tere!

Kirjutan siia eelkõige oma mure jagamiseks ning nõu saamiseks.

Olen 25(M) suhtes 25(F) neiuga nüüdseks pea 1,5 aastat. Lühidalt minust: olen heas vormis, tegelen aktiivselt spordiga ning vaimset tervist hoian kõrgendatud tähelepanu all, kuna olen minevikus võidelnud depressiooniga, samuti võtan hetkel antidepressante (zoloft), alkoholi (enam) ei tarbi. Minu paarisuhe on väga hea ja toetav. Tülitseme üldiselt vähe ning kui sedagi siis pigem igapäevaste teemade üle, kui elus on liigne stress. Ma tunnen ennast temaga väga hoitult ja armastatult ning annan endast parima, et talle samaga vastata.

Minu mureks on retroaktiivne armukadedus (retroactive jealousy). Minu tüdruksõbral on olnud rohkem seksuaalpartnereid kui minul (6 vs 3). Olin pikaajalises suhtes 18-23 ning peale selle lõppemist, oli mul üks seksuaalpartner kellega lühiajaliselt deitisin (1-2kuud). Peale seda sattusin läbi juhuse kokku oma praeguse kaaslasega, kõik klappis ja koos oleme tänaseni. Tema otsis oma “õiget” kauem, ning on olnud 2-s pikaajalises suhtes, ülejäänud partnerid on lühiajalised flingid või üheöösuhted.

Kuna oleme üksteisega ausad, siis oleme vestelnud ka eelmistest partneritest ning tema mineviku kohta kuulmine on aktiivselt hävitamas meie suhet. Mul on peaaegu iga päev, juba viimased aasta aega, mõtted ning mõttepildid temast koos tema eelmiste seksuaalpartneritega. Need mõtted tekitavad minus kohutavat tunnet ja ma võin sattuda mitmepäevastesse spiraalidesse, kus mõtlen sellest palju ning see häirib igapäevast elu. See on viinud selleni, et otsin mingeid vanu pilte v chatte üles, mis kokkuvõttes on teinud veel rohkem haiget. Hetkel leppisime kokku, et ta vahetab enda telefoni koodid ära, et ma ei saaks seal nö snoopida, kuna mul on raske ennast kontrollida. See on mingil määral aidanud, kuid Eesti on väike ja kui ma kuulen midagi tema “pidutsemise” faasi kohta või mulle tuletab seda meelde mingi x asi (viimane kord näiteks kindel poebränd) siis on mul keeruline sellest välja tulla. See teeb mind ebameeldivaks, endassetõmbunuks ja ma võin talle nähvata ja teda selles süüdistada. See teeb ilmselgelt talle haiget ning ka ise tunnen selle tõttu süümepiinu.

Kuigi ma ei poolda aktiivselt “hook up” kultuuri, kuna peale enda lühikest flingi sain aru, et ilma paarisuhteta teeb see minu hinnangul mõlemale poolele liiga, siis mõistan, miks temaga on need asjad juhtunud. Tema esimene suhe oli vaimselt vägivaldne ning peale seda sattus ta inimeste otsa, kes kasutasid teda ära ja tegelikult ei otsinud midagi pikaajalist. Peale üheöösuhet läks ta teraapiasse ja hetkel on sellega rahu teinud.

Ma olen jooksnud täiesti ummikusse, mida teha. Olen lugenud erinevaid materjale ning proovinud ka igasuguseid mõtteharjutusi, kuid seni edutult. Proovin püsida positiivne ja seetõttu uuringi, kas keegi on sellise probleemiga kokku puutunud või oskab mind suunata abini? Kas traditsioonilised OCD teraapiad võiksid toimida? Millised on Teie parimad kogemused OCD teraapiatega ja kus?

Kuna inglisekeelsetes foorumites puutusin kokku suurel määral red-pill meestega, siis igaks juhuks mainin ära: meie suhtes, ei ole olnud mitte midagi, mis viitab sellele, et ta oleks ebalojaalne vms. Ma mõistan, et minu vanuses on keeruline leida kedagi, kellel pole minevikku ja osaliselt on kogemuse puudumine ka halb, sest paratamatult võtab suur osa inimesi kaasa enda peredest saadud traumasi, mida siis esimeses suhtes ei osata välja elada/kontrollida. Tulen ka ise katkisest perekonnast ja esimeses suhtes tegin täpselt seda mille tõttu suhe ka purunes ja peale mida läksin teraapiasse ja tegelesin endaga (esimeses suhtes puudus ülalmainitud probleem, kuna olime üksteise esimesed).

tldr: mul on raskusi, enda tüdruksõbra mineviku aktsepteerimisega, kuidas sellega toime tulla?

Suured tänud kõigile ette, oma mõtteavalduste eest.

Tere!

Kuidas te ennast päriselt tunnete, kas teile mehena on ootused liiga kõrged? Depressiooni ja suitsiidi on meie riigis kohutavalt palju. Natuke tundub, et ühiskonna ootused mängivad suurt rolli selles - mehed ei nuta, mees on perekonna pea jne. Kas ilma kõrge palgata, suure autota ja kodulaenuta ei ole mees mees? Kuidas olla positiivne ja tervislik, kui sul ei ole kõiki neid asju?

Tere! Käisin hiljuti psühhiaatri juures ja sain teada, et mul on OCD (obsessiiv-kompulssiivne häire). Sain ka psühhiaatrilt saatekirja kliinilise psühholoogi vastuvõtule, kuid ei tea, kelle juurde minna. Kas keegi oskab mõnda head kliinilist psühholoogi soovitada, kes oskaks ka OCD-ga tegeleda?

Hi! I was just (FINALLY!) diagnosed with ADHD and my czech doctor prescribed me ritalin. I live in Finland and as hard as I tried to get it there (and as hard as the pharmacists were trying to help me), I cannot because I dont have some special permission paper (erityislupa?). The pharmacist told me that it would be a longer process to get this permission paper so it would be better for me to get my medication in Czechia. I am going there in 3 weeks for other reasons but I was wondering, that maybe I could get it in Estonia, as it is not expensive to get there from Finland. Which would be great because I am already burned out.

So my question is, do you also have this kind of permission for Ritalin and other addictives or would it be possible for me get it there? I hope it makes sense and I am sorry if it misses something, I cannot express myself for my life😅.

For those who ask why was I not diagnosed in Finland: In Czechia it is both cheaper and faster. As far as I know, you need to wait for it for several months/year to be even considered.

Tartu Raja Psühhiaatriakliiniku hoones!

Miks? :)

https://ariregister.rik.ee/est/company/80295357/Mittetulundus%C3%BChing-Peaasjad

https://ariregister.rik.ee/est/company/16866457/Peaasjad-O%C3%9C

Tere, olen olnud kaitseväes 3 kuud ja mul on mentaalselt väga halvasti. Mul on kogu aeg väga suur ärevus ja kurbus sees, mul on samuti iga nädal paanikahood, mis lähevad järjest tugevamaks ja ma tunnen kuidas mul iga päevaga läheb olemine aina raskemaks ning tihti siuke mõte, et ei taha enam elada. 2 nädalat tagasi käisin psühhiaatri juures ja ta kirjutas mulle välja antidepressandid, mida olen võtnud, aga mis mõjunud ei ole. Olen käinud kaitseväe psühholoogiga rääkimas oma olukorrast ja ta saadab mu edasi järgmine nädal uue psühhiaatri juurde. Kas kellegil on olnud sarnast kogemust kaitseväes ja kas teil on aimu, mis minuga võib juhtuda edasi peale psühhiaatri juures käimist, sest mul on tunne, et ma ei pea vastu enam.

Tere, olen olnud kaitseväes 3 kuud ja mul on mentaalselt väga halvasti. Mul on kogu aeg väga suur ärevus ja kurbus sees, mul on samuti iga nädal paanikahood, mis lähevad järjest tugevamaks ja ma tunnen kuidas mul iga päevaga läheb olemine aina raskemaks ning tihti siuke mõte, et ei taha enam elada. 2 nädalat tagasi käisin psühhiaatri juures ja ta kirjutas mulle välja antidepressandid, mida olen võtnud, aga mis mõjunud ei ole. Olen käinud kaitseväe psühholoogiga rääkimas oma olukorrast ja ta saadab mu edasi järgmine nädal uue psühhiaatri juurde. Kas kellegil on olnud sarnast kogemust kaitseväes ja kas teil on aimu, mis minuga võib juhtuda edasi peale psühhiaatri juures käimist, sest mul on tunne, et ma ei pea vastu enam.

Tere!

Palun jagage täiskasvanud autismi testimise võimalusi Eestis. Tean Confidot ning Juvenis Tartus. Kas on veel?

Õige vastus on ühtlasi kõige rumalam asi mida arst patsiendile öelda saab. Millised on teie kogemused arstide veidrate kommentaaridega?

View Poll

Tere!

Siin küll mõned teemad on ning olen ka veebis uurinud kogemuslugusid, kuid huvitaks väga sarnaste inimeste lood. Ehk on ka tulevastele diagnoosi saajatele abiks, sest kogemuslugusid tegelikult väga palju ei ole.

Nimelt endal oli aastaid diagnoosiks depressioon+ärevushäired. Sain ka ravi, kuid see ei aidanud. Meeleoluhäired ja liigne muretsemine käis endiselt kaasas. Emotsioonide regulatsoon oli meeletult kehv, tundsin end kui tuulelipp, iga väiksemgi mure võis uppi ajada.

Hiljuti sain hoopis ATH diagnoosi ja raviks Concerta. Seda veel nii vähe võtnud, et järeldusi teha on keeruline. Midagi nagu oleks parem.

Oleks väga tore, kui jagaksite oma kogemusi, kuidas diagnoosini jõudsite, milline ravim teil toiminud, kas (ja millist?) teraapiat kasutasite jne. Oodatud on ka raamatute/podcastide soovitused. Aitäh 🙂

Tere

Kirjutan oma murest, ehk saan natuke nõu suhtele. Viimane aasta on meile olnud mõlemale raske, oleme mitu aastat koos olnud. Näen, kuidas kaaslane on tülpinud elust, tööst. Ambitsioone ja eesmärke ei ole. Üleüldine elu ja keskkond riigis mõjutab oluliselt. Tunne(me) kuidas kõigil on nii palju raha, suudavad osta/teha/reisida, aga meie nagu vireleks, kõik tuleb raskustega. Soovime koos olla, aga ma ise tunnen, et see suhtumine mataks nagu mind ja hoiaks kinni, ometi soovin minagi aidata nii nagu oskan ja koos sellest välja tulla.
Kuidas aidata, toetada?

Tere!

Mul selline probleem, et ravimid enam ei toimi nii, nagu varem. Pole enam aasta psühhiaatri juures käinud ning retsepti pikendused teen perearsti kaudu. Kas kui ma tahan retsepti muuta/annust tõsta, pean ma selleks uuesti aja psühhiaatri juures kinni panema? Kardan seda, sest eelmine kord läks mul pool aastat aega, et aega saada ning nii kaua ei saa oodata. Või saab retsepti muuta ka perearst?

Tere!

Umbes 11 päeva tagasi tekkisid mulle vägivaldsed sundmõtted oma ema vastu.

(Ei tea kas see võib sellega seotud olla aga päev enne neid mõtteid nägin internetis väga jubedat tapmis videot mis mind traumatiseeris)

Rääkisin ka oma emale nendest mõtetest ja õnneks ta mõistis, et need on kõigest mõtted.

Proovin endale kogu aeg sisendada, et need on lihtsalt mõtted aga neid on väga väga raske oma peast minema saada.

Emaga olen terve elu väga hästi läbi saanud ja ka vägivallaga pole varem ühtegi probleemi olnud.

Mul on peaaegu kogu aeg ärevus sees, et mis siis kui ma kontrolli kaotan / hulluks lähen?

Psühhiaatri juurde on juba aeg pandud aga see on alles 30. september.

Ma ise olen lugenud ärevuse kohta nii mõnegi raamatu, kuid nüüd olen raamatu otsinguil, mis aitaks mu kaaslasel paremini mu ärevust mõista. Raamatut, mis seletaks kenasti seda, millega ärevusega inimesed igapäevaselt vaevlevad ja mida tunnevad. Midagi mis oleks suunatud inimestele kelle lähedaseo on ärevus😃

Hei! Välismaiseid postitusi küll palju, kuid Eesti mastaabis infot vähe. Olen oma season 2 Episode 1 uue rohuga ning tahaks lihtsalt teada, mis on teiste kogemused selle rohuga. Ma tean, et iga kogemus voib olla erinev aga mind juba lohutab see, kui keegi räägiks. Oman suht tugevat terviseärevust ka, seega algselt oli ikkagi pikalt suur ja piinav hirm üldse rohu võtmisel. Täna on küll esimene päev aga mingeid kõrvalmõjusid juba tunnen.

tere... tulin kaitseväkke, arvasin et on hea idee.. viimase 5 nädalaga suurenenud halvad ja lollid mõtted... iga hetk tunne nagu vaja nutta, kuid tunnen nagu varsti läheb piir, paha juba sellest... kaitseväes tekkinud põlvedega tugevad probleemid, järjest halvemaks läinud, samas reservi ei saadeta, ainult mingisugune mõttetu režiim mis keeranud mul kõik asjad perse.. pole kellegagi rääkida, keegi ei austa mind, pole lootustki leida abi psühholoogi juures, raudselt ei suuda juttu ära rääkida, hakkaksin nutma ja saadetakse aia taha... tundub nagu lollid mõtted hakkavad juba varsti muutuma reaalsuseks, kukutasin laskmisel ühe teravmoona maha et toppida taskusse ja võtta kaasa, poole peal kukkus moon taskust välja, teine nägi ja ütles kohe et viia ülema kätte.. hullumajja ei taha minna, siin edasi olla ei taha ka... paha juba sellest kõigest, varsti ka rääkimisest..

On kellegil mingeid häid nippe, mida teistega jagada? Paremaks keskenduniseks, aja planeerimiseks, stressi leevendamiseks? Ootate te kooli või pigem mitte?

Tere! Mul on foobia koerte ja kasside ees ja see mõjutab mu elu igapäevaselt. Googeldades pole ma leidnud ühtegi terapeuti Tartus, kes foobiatega tegeleks, aga hiljuti leidsin MER Biofeedback teraapia.

Kas keegi on seal käinud? Kas see töötas ja kuidas see täpselt töötab?

Hello! Posted a similar question in r/Eesti and several people recommended Margus Lõokene, but I just tried to book an appointment with him and the first available time is middle of September and it's THE FIRST appointment(could mean I walk out without a solution). There's also an option "ATH küsimustiku täitmine ja kokkuvõte psühholoogiga" (75 min 120 eur), which is sooner. Will that work or does it have to be psychiatrist first? I'm ready to pay, so no haigekassa.
Is there any other options for me to get diagnosis, I mean other good ADHD-specialized doctors? Just overall, could someone explain me the "chain" of getting treatment for ADHD in Estonia? Thank you in advance :)

Keegi on kuulnud sellest/kogenud, või oskab kommenteerida kas sellist asja siiamaani praktiseeritakse Eestis? Esimene kord kuulsin koolipsühholoogi käest (aastal 2007-08) kes väitis, et tegeleb sellega (ka Soomes) ja millest hiljem aru sain, ka minul peal kasutas kui väitis, et minust võib saada koolitulistaja, kuna ei käinud korralikult koolis. Aastaid hiljem kuulsin naissoost sõprade käest, et ka nende peal korraldati sellist vaimset terrorit. Mõlemad olid vaimuhaiglas enesetapu katsete pärast. Pmst toodi tuppa, kus 2-3 inimest hakkasid verbaalselt ründama stiilis "oled ühiskonna ja oma vanemate häbiplekk" jne. Millegipärast on jäänud need lood mind kummitama ja nüüd hiljuti kui nägin dokumentaali ühest USA koolist, kus kasutati sarnast "teraapiat", siis sain teada ka inglise keelse termini: https://en.wikipedia.org/wiki/Attack_therapy

Tundub selline nõukaaegne lähenemine, kus inimest lihtsalt häbistatakse, et sundida nö. normaalset käitumist.

Mul on väga hea psühhiaater, kellega olen rahul. Määratud on raviskeem, mis töötab. Aeg-ajalt pean külastama vaimse tervise õde nö checkupiks, kuna arstil ei ole vabasid aegu.

Kahjuks on mul vaimse tervise õdedega halb kogemus, mistõttu ka küsin, et kas see on normaalne ja meditsiiniliselt põhjendatud, et õde tunneb huvi mu suguelu, partnerite (nende puudumise), lastesaamise, muu elu kohta, ning teeb hinnangulisi märkusi selle kohta? "Miks ei ole lapsi - selles vanuses peaks juba olema, nüüd lapsi saades võivad tulla puudega lapsed", "Miks ei ole partnerit? Ei ole suguelu ka siis, seda on vaja, et õnnelik olla", "pead leidma töö, mis ikka korralikult raha sisse toob" jm. "Ei psühholoog ega psühhiaater pole kunagi selliste teemade vastu süvitsi huvi tundnud, ka pole tundnud nendepoolset hukkamõistu: kõik on olnud professionaalne.

Küsimus tuleneb sellest, et mul on kogemusi mitme vaimse tervise õega ja nad kõik on neid küsimusi küsinud. Kas see on ebaprofessionaalne või on neil ettemääratud küsimused, mida peavad küsima? Praegu on tunne, et kuigi olen psühhiaatriga väga rahul, siis pean uue leidma (mis on raske), sest see arstiga seotud vaimse tervise õde teeb pigem kahju kui kasu.

Tere, otsustasin lõpuks abi otsida ja sain OCD diagnoosi kätte. Psühhiaater soovitas proovida sertaliini kuuri ühes teraapiaga. Ravimite osas olen veel kaalumise faasis, et võib-olla oleks ilma parem hakkama saada. Kas keegi oskab oma kogemusi jagada? Kas Eestis spetsialiseerub keegi üldse ERP (exposure and response prevention) teraapias ja oskaks kedagi soovitada?

Kontekstiks: olen varateismeeast maadeldnud sundmõtetega ja kui muidu olen nendega harjunud, siis suhte kontekstis on see hakanud elu häirima

Aitäh

Proovin leida infot selle kohta, kuid otseselt ei leia midagi.