Tere, küsimus: kuidas motiveerite ennast? Kas mingit vitamiine või midagi sarnast, mis turgutab? No, ei saa viimastel aastatel üldse ennast liikuma, peab kõvasti kangutama, et midagi teha, mitte miski ei motiveeri. Tahaksin väga ennast mugavustsoonist välja saada, aga paar päeva ja siis sama rada edasi.

mis te teete kui pole midagi teha, sõna otseses mõttes, enamus lähedasi sõpru reisil ja ise passin terve vaheaeg kodus ja suurt midagi ei tee.

Tere.

Olen kaalunud noortenõustamist, kuid pole seni veel piisavalt julge olnud, et midagi reaalselt ette võtta. Alaealisena tunnen end otsuseid tehes vähem autoriteetsena. Kardan, et nõustamisel vaadataks mulle ülevalt alla ning liigitataks mu probleeme kuidagi tänapäeva kogenematute noorte raskuste alla, kuigi ratsionaalselt mõeldes tahaks loota, et see nii ei ole. Samuti tundub mulle, nagu saaks minust sellega osa tänapäeva vaimsete probleemide epideemiast vms. Ega vist ei aita ka see, et pere poolt suhtutakse vaimse tervise osas abi otsimisse tõrjuvalt ning väiksest peale on sisendatud, et usaldada ei tohi kedagi peale pere.

Poole aasta pärast saaksin selle sammu astuda täisealisena, mis annaks julgust juurde, kuid ootamine on raske. Ausalt öeldes kardan suve, kuna siis olen kaaslastest isoleeritud, päevad läbi pole midagi teha ja kerge mõtetega ummikusse joosta. Tunnen igapäevaselt end süüdi ja ei suuda halbu mälestusi eemal hoida. Pole kellelegi rääkida ning sisseelamine on koormav. Olukord on aeglaselt halvemaks läinud. Pean juba liiga tihti kodunt väljas nuttu kinni hoidma. Ei tunne väga elu vastu huvi, pigem magaks. Ärritun liiga kergesti. Kuigi tegelikult ma ju funktsioneerin ja saan oma eluga hakkama, tulen kohustustega toime. Motivatsiooni on, kuid vaid sellepärast, et kardan allakäimist kunagi kahetseda, mitte et ma endal väga helget tulevikku näeks. Äkki reageerin üle...

Vaimse tervise vitamiinide nädalad on selleks korraks läbi. Otsime nii kvantitatiivset tagasisidet pollis kui ka kvalitatiivset kommentaarides, et kui palju osa võtsite, millisest nädalast jne ning ka kui ei võtnud osa, siis miks (st kas on midagi, millega saame järgmistel kordadel arvestada, et pakuks rohkem huvi).

View Poll

Viiendal ja viimasel nädalal (08.04 - 14.04) pöörame tähelepanu suhetele. Inimesel on loomulik vajadus kuuluda ja olla kuuldud, sest see on meile evolutsiooniliselt niivõrd kasulik olnud. Suhete hoidmine ja loomine võib nõuda aga väga suurt pingutust, mistõttu võib see vahel unarusse jääda ning siis peame võtma teadliku lähenemise.

Huvitab rohkem? Lisaks saad lugeda siin: peaasi.ee/vaimse-tervise-vitamiinid/

Mida väljakutses osalemiseks teha?

• Kaardista oma suhtevõrgustik ja leia 15 minutit päevas, et ühega neist suhelda. Mõtle, kellega pole sa pikalt suhelnud? Keda oled igatsenud? Kas mõnel tuttaval on raske aeg ja saaksid hoopiski talle selle suhtlusega toeks olla?

Neljandal nädalal (01.04 - 07.04) pöörame tähelepanu füüsilisele aktiivsusele. Kaasaegsed teadusuuringud kinnitavad, et liikumine parandab õpivõimet, on erakordselt oluline nii vaimseks kui füüsiliseks heaoluks. Lisaks parandab tagurpidi liikumine tasakaalu, liikumise tempot ja südame ja kopsude tööd (Chang et al 2021). Kuna tagurpidi liikumine nõuab tähelepanu suunamist oma tegevusele, aitab see ka rohkem teadvel olla.

Huvitab rohkem? Lisaks saad lugeda siin: peaasi.ee/vaimse-tervise-vitamiinid/

Mida väljakutses osalemiseks teha?

• Tee 5 minutit/tunnis lõbusat liikumist. Kutsume üles võtma iga päev 5 minutit tunnis, et naljakalt/totakalt/ennastunustavalt/teistpidi liigutada. Nii nagu mõnus on. Kui teeme midagi teistmoodi, võimaldab see ka ajul teistele radadele minna.

on keegi käinud ja oskab soovitada head terapeuti? eelistatavalt kliinik, kus on saatekirjaga odavam. samuti eelistaks kui terapeudid on olnud kogemusi rassimist tingitud vägivallaga, aga me oleme eestis, seega selle punkti kohta mul kõrgeid lootused ei ole :)

Kolmandal nädalal (25.03 - 31.03) pöörame tähelepanu meeldivatele tunnetele. Ka nii-öelda negatiivsed emotsioonid on tervislikul tasemel vajalikud, kuid enamasti on neid meil rohkem kui piisavalt. Tasakaaluks saame teadlikult tuua juurde meeldivaid emotsioone, sest positiivne mõtlemine suurendab meie energiataset, loomingulisust ja produktiivsust ning kõige tähtsam - toob elule värvi.

Huvitab rohkem? Lisaks saad lugeda siin: peaasi.ee/vaimse-tervise-vitamiinid/

Mida väljakutses osalemiseks teha?

• Võta iga päev 5-10 minutit, et kirjutada üles kolm asja, mis läksid sel päeval hästi. Kirjuta nii detailselt kui saad ning lisa ka, mis sa arvad, miks need juhtusid. Mõju võimendamiseks jaga oma häid asju ka pereringis, sõpradega, klassis, kolleegidega või miks mitte siin kommentaarides.

Korraldame oma vitamiinikampaania raames koostöös RMK-ga laupäeval, 6. aprillil, kell 11 ühiseid matku. Matku on erinevaid ja üle Eesti, nii et võiksid kõigile midagi leiduda. Lisaks on üks, mis on rohkem meestele suunatud.

Kogu lisainfo ja registreerimisvõimaluse leiate Facebooki ürituselt "Peaasi.ee ja RMK kutsuvad VITAMIINIMATKADELE"

Tulge ajame juttu ja naudime koos kaunist Eestimaa kevadist loodust!

Teisel nädalal (18.03 - 24.03) pöörame tähelepanu toitumisele, sest ärksameelne söömine võib parandada suhet toiduga, kasvatada vaimset heaolu, naudingut toidust ja tänulikkust (Khan & Zadeh, 2014). Tundub aina sagedasem süüa kiiresti ja mõne muu tegevuse, näiteks filmi või sarja vaatamise, kõrvalt. Nii jääme aga tihti toidu poolt pakutavatest naudingutest ilma ning raskem on kuulata oma keha signaale.

Huvitab rohkem? Lisaks saad lugeda siin: peaasi.ee/vaimse-tervise-vitamiinid/

Mida väljakutses osalemiseks teha?

• Kasuta iga päev ühte toidukorda selleks, et kõigi meeltega sööki nautida. Süües küsi endalt: milline see toit välja näeb? Kuidas lõhnab? Kuidas maitseb? Mis häält teeb, kui seda mälud? Milliseid mõtteid ja tundeid see tekitab? Võta rahulikult aega söömiseks, et seda täielikult nautida ning kuula oma keha, kui ta ütleb, et vajad veel toitu või siis hoopiski, et kõht sai täis.

Tervist, Pöördun siia, kuna pean tõdema, et vajan oma olukorda kaasamõtlejaid/ veidike nõu (ehk elust enesestki). Nimelt olen 20a naine, ja lapseeast alates vaimse tervisega probleeme (tulen vägivaldsest perest) ning tegelen endaga. Mu murekoht on see, et teadvustan endale, et mul on allasurutud valusaid tundeid, mis puudutavad minu suhet. Ometi ei suuda ma endal lubada neid tundeid tunda, ega lähemalt neile keskenduda, kuna ei suuda end selles osas kaaslasele avada, ja endalegi. Ka kardan nende tunnete peale mõelda, sest võin saada liiga palju haiget, kui need vastu võtan. Seni olen kõike alla surunud ja kõigile naeratanud, rääkinud kui hästi mul kõik hetkel on, kuid nutan hommikuti esimese asjana. Ja kui nt redditis käin ja suhtealaseid postitusi kommenteerin või mõtlen kommenteerida, pööran kõik positiivseks ja eiran endamisi, et mul on suhtes raske. Ma ei tunne end piisavalt avatult, et sõpradega sellest arutada, kuid kui oskate mulle anda nõu, kuidas sellele mõistlikult läheneda, siis võtan selle suure südamega vastu. Suured tänud lugemast!

Käes on jälle vaimse tervise vitamiinide aeg. Ka sellel aastal toome vitamiinid Redditisse, kuid lihtsamalt ja kasutajasõbralikumalt. Iga nädal leiad r/peaasi subredditist ühe vitamiini väljakutse, millest loodame, et osa võtate. Väljakutse eesmärk on ikka enda vaimse tervise hoidmine!

Huvitab rohkem? Lisaks saad lugeda siin: peaasi.ee/vaimse-tervise-vitamiinid/

Sellel nädalal (11.03 - 17.03) pöörame tähelepanu puhkamisele. Puhkamine on oluline, et taastada organismi piiratud ressursse, mida töö ja stress kulutavad. Väljapuhanuna tuleme erinevate stressoritega elus paremini toime.

Mida väljakutses osalemiseks teha?

1. Täida vitamiinitest (peaasi.ee/vitamiinitest/), et aru saada, kuidas sinu vitamiinidel läheb ning milline neist rohkem tähelepanu võiks vajada.
2. Tee iga päev 3x vähemalt 3-minutilist hingetõmbepausi. Selleks võiksid kommentaarides kirjutada ka, et kuidas kavatsed neid hingetõmbepause teha? (Ideid leiad siit: peaasi.ee/wp-content/uploads/2024/03/Peaasi-et-puhkad-A3-1.pdf)

Boonus: Rahvusvahelisel unepäeval (15.03) kell 12:12 kutsume kõiki ühisele 3 minutilisele hingetõmbepausile.

"Anhedoonia on seisund, mida iseloomustab vähenenud võime ette näha, oodata ja/või kogeda naudingut. Anhedoonia on depressiooni korral sagedasti esinev sümptom, mida esineb umbes 75%-l depressioonihaigetest."

https://en.wikipedia.org/wiki/Anhedonia

Tavaline keiss - gen. ärevushäire, mõõdukas depressioon. Aga väga rängad füüsilised sümptomid - rindkere tugev pitsitus, hingamispeetus 24/7, “ei saa kopsu täis”, täiik narts olla, absoluutselt energiat ei ole.

Mis seni pea ainukesena aidanud - diasepaam. Küll on peal olnud erinevad AD kuurid, abistavad vahendid nagu sulpiriid, pregabaliin, vahel katsetanud beeta-blokkeritega, unerohtudega (imovane), kventiapiiniga. Seentegagi. Aga need aitavad vaid pealiskaudselt. Lisaks võtan kõike tavaliselt 4-5x annuse - vähem ei anna tundagi.

AD-kuuri ajal füüs. sümptomid veidi leebemad, aga ära ei kao.

Diasepaami võtain regulaarselt aastaid. Nüüd umbes aasta neist maas. Aga kibelen neid uuesti proovima, kuna muud ei oska. Samas paühh. ega perearst neid kirjutada ei taha. On mingeid soovitusi, mida psühhiaatriga jutuks võtta? Just lääne meditsiini tablettide-kapslite mõttes.

Jooga, meditatsioon, teraapia - ei toimi, kuna hingamime ja sellest tuleneb narts enesetunne ei luba. Tänud ja olge vägevad!

Postitasin mõned nädalad tagasi r/Eesti lehel ning seal soovitati ka siia kirjutada.

Ma ei suuda hästi toime tulla selle tundega, et mul ei õnnestu leida tõsisemat suhet. Ehk siis elukaaslast. Olen 28-aastane mees ja see tunne on viimastel aastatel süvenenud.

Kooliajal, pisut rohkem kui 10 aastat tagasi, armusin ühesse klassiõesse. Me saime lähedasteks sõpradeks, kuid ma ei julgenud talle tundeid avaldada, kartes, et ta ei soovi minuga midagi tõsisemat ning et see hävitaks ka meie sõpruse. Oma peas olin valmis mõelnud, et hiljemalt enne kooli lõppu räägin talle oma tunnetest. Ta oli selline neiu, kellel oli reaalselt järjekord austajatest ukse taga ning eks seegi suurendas mu hirmu äraütlemise ees.

Paraku läks nii nagu arvata võis. Mõned kuud enne kooli lõppu leidis ta endale eluarmastuse, kellega ta on tänase päevani koos. Me jäime aga endiselt suhtlema. Suhtleme mingil määral ka tänapäeval, ent mida aeg edasi, seda harvem.

Esimestel aastatel peale kooli lõppu uskusin ja lootsin, et ehk on võimalik, et asjad pöörduvad ja ma saan temaga suhte luua. Suhtlesime küll palju, kuid nii ei läinud. Nüüd olen sellest mõttest loobunud, kuid pean tunnistama, et ega ma temast üle saanud vist ikkagi pole. Ma endiselt väga hindan erinevaid jooni tema välimuses, iseloomus ja käitumises ja ma ei suuda mõelda enda jaoks meeldivaks neidusid, kes temaga nende poolest ei sarnane. See ongi vist kõige suurem probleem.

Ma olen küll kasutanud väga palju erinevaid võimalusi neidudega tutvumiseks (erinevad äpid, ka päriselus tutvunud, ka siin Redditis päris paljudega suhtlema hakanud) ning päris paljude uute inimestega ka tuttavaks saanud, kuid justkui iga kord kordub üks ja sama muster, kus ühel hetkel saan aru, et kas neiu siiski ei meeldi mulle välimuselt või on tema väärtushinnangutes midagi ebameeldivat. Ja mul kaob seejärel huvi seda suhtlust edasi arendada, sest ma tean, et sealt ei tule jälle mitte midagi, sest ma ei saa ju hakata teist inimest täielikult muutma.

Samas mul on tõsine huvi suhet luua. Ma kurvastan iga kord, kui näen kusagil mõnda paari õnnelikult koos ja mõtted liiguvad automaatselt sellele, et mina ei saavuta seda õnne vist mitte kunagi. Ma tahaks ka, et minu elus oleks see inimene, kelle jaoks ma olen see kõige-kõige parem ja kes oleks seda ka minu jaoks. Kellega koos käia kuskil, teha midagi, luua ühiseid mälestusi. Hetkel on tunne, et aastad minu elus muudkui lähevad, aga minu elus ei muutu mitte midagi.

Kuidas sellise olukorraga toime tulla?

Tere! Pean tõdema et ennem seda mure nagu ei ole tähele pannud, aga kõik muutus eelmise aasta septembris kui ma kolisin vanemate juuredt Tallinnast Tartusse, et ülikoolis õppida.

Alati on muidugi mul see asi olnud, et ma tahan väga väga kodus olla ja pidudel olles olen nõus isegi 15 eurot takso eest maksma, et koju minna selle asemel, et lih olla ööseks sõbra diivanil või midagi. Lisaks ka ei meeldi mulle olukorrad kus ma olen kodust ära lõigatud, ei suuda reisidel käia näiteks. Ei salli ka ostupoode kuna palju inimesi ja muid selliseid asju. (ei ole tähele pannud et kellelgi mu sõbragrupist oleks see mure)

Ma armastan seda kooli ja oma eriala väga väga, aga probleem tekib alati enne ja peale kooli. Nimelt ma ei suuda olla rohkem kui vaja Tartus, näiteks eelmine semester ma lasin Reedese loengu alati üle, et tulla neljapäeval koju.

Praegu nimelt sai mul sess läbi ja peaksin täna pühapäeval tagasi minema. Aga asi on selles ma ei suuda. Ma olen vist nüüdseks äkki 4h nutnud enda toas ja juba väga kaalun lihtsalr hommikul minna, sest igakord kui mõtlen riide panna või midagi sellist, tuleb ohjeldamatu nutuhoog ja mingi paanika laadne asi. Praefu trükkides ka nutan.

See väga räigelt häirib mu elu Kas kellelgi oleks mingit nõuannet või resursse abiks pakkuda?

Ühesõnaga on mul enesekindlusega probleemid, eriti vastassugupoolegs suhtlemisel. Sooviks nippe ja trikke kuidas asja paremaks saada, tahaks kunagi naisele ka saada ikkagi😵‍💫

Ma olen sügavalt huvitatud laste vaimse tervise temaatikast, eriti seoses selle edasiandmisega hariduslikus kontekstis. Olen veendunud, et varajane teadlikkuse tõstmine ja oskuste õpetamine vaimse tervise valdkonnas on kriitilise tähtsusega meie nooremate põlvkondade heaolu ja tuleviku jaoks.

Otsin inimesi – olgu need siis haridustöötajad, psühholoogid, lapsevanemad või lihtsalt teemast huvitatud isikud –, kes sooviksid kaasa mõelda, kuidas kujundada ja integreerida laste vaimse tervise õpetamist digitaalsesse õppeplatvormi. Minu eesmärk on luua sisukas ja mõjus materjal, mis oleks kohandatud laste vanusele ja arengutasemele, kasutades selleks kaasaegseid õppemeetodeid ja tehnoloogiat.

Konkreetsemalt sooviksin arutada järgmisi teemasid:

- Millised vaimse tervise aspektid on olulised lastele edasi anda?

- Kuidas kujundada vanusele vastavaid õppematerjale, mis on kaasahaaravad ja mõistetavad?

- Millised interaktiivsed elemendid (näiteks mängud, videod, harjutused) võiksid toetada õppeprotsessi?

- Kuidas saaksime tagada, et meie lähenemine on tundlik, kaasav ja toetav, arvestades laste erinevaid vajadusi ja taustu?

Olen avatud kõikidele ideedele ja koostöövõimalustele. Kui tunnete, et soovite selles projektis kaasa lüüa või lihtsalt jagada oma mõtteid ja kogemusi, võtke minuga ühendust läbi privaatsõnumi või kirjutage siia. Ootan huviga kõikide arvamusi.

Tere kõigile! Olen viimasel ajal leidnud end positsioonist, kus mul on raske teisi usaldada ning see teeb suhtlemise keeruliseks. Sotsiaalärevus on ka üpriski tugev, aga ma loodan, et see läheb rohtudega alla. Mul on olnud terve elu raskusi sõprade leidmisega, sest ma olen alati tundnud, et ma ei kuulu kuhugi. Soovin suhelda teistega, aga väga keeruline on. Kas kellegil on veel kogemusi sellega? Mis aitas?

Mis on mõni vaimse tervise teemaline raamat, artikkel, podcast, video, kursus vms, millega oled kokku puutunud ja mida soovitaksid ka teistele?

Ise olen vähehaaval proovinud läbida tasuta e-kursust "psühholoogilist traumat arvestav praktika" ja täitsa võin soovitada.

Kuna ma ise olen ainult umbes viimased 5 aastat vaimse tervise vallas toimetanud või üldse sellele laiemalt tähelepanu pööranud, siis tahaks teie kogemusi kuulda. Eriti pakub huvi, et mis muudatused on pikemas perspektiivis (viimase 10-20 aastaga) teie nägemuste või kogemuste põhjal toimunud.

tere! otsin küsimust väga tüüpilisele küsimusele – kuidas leida uuesti motivatsioon? või kuidas leida taas rõõmu asjades mis sulle kunagi meeldisid?

for refrence, aastaid on 17 ja olen depressiooniga kodus istunud nüüdseks 4 aastat. lapsena oli spordiala millega tegelesin pidevalt, nädalas mitu korda ja kokku lõpuks ca 8a. põhimõtteliselt, oli see miski mille peale toetusin juba lapsest saadik. kui depressioon tekkis, leidsin ajaga möödudes, et enam sellega tegelemiseks jaksu ja jõudu ei ole, kuna tegu on vaimselt ja füüsiliselt palju nõudva spordiga, kus tiimitöö on oluline. ma nüüd umbes aasta, kaks, pole sellega tegelenud. olen otsinud koduseid tegevusi, millega endale positiivseid emotsioone tekitada, kuid koguaeg leian ennast samas situatsioonis – tunnen et ei jaksa. näiteks, kunst. saan laua taga istuda, ei pea liikuma, aga ikka leian et ei jaksa. siiani olen seda seostanud sellega, et mulle lihtsalt ei meeldi mis ma lõpuks teen, olgu see joonistus või skulptuur. eks tean juba, et harjutamine teeb meistriks. aga kui ei ole motivatsiooni et harjutada, kuidas siis? samasugune teema on absoluutselt iga muu tegevusega — õues jalutamine, koristamine, kuskile minemine. lihtsalt ei jaksa, ja ei taha. koguaeg tunnen ennast peale seda, nagu oleksin just teinud 12 tundi sundtööd.

psühholoogid ja psühhiaatrid on kõik andnud sama vastuse, et motivatsiooni tekkimiseks peab asjaga alustama. mina aga leian, et mida rohkem ma sunnin ennast tegema neid asju, lootes et äkki tuleb motivatsioon, seda vähem jaksu mul on seda sama asja järgmine kord teha. kas kellelgi on kogemusi, kus oli tunne et mingisugust tahtejõudu enam ei ole? kui isegi asjad mis varasemalt rõõmu tõid, ainult kurnavad? kui jah, on kellelgi mingisugust tarkust, mis oskas juhtida õigele teele?

Tere Vabandan kui see teema ei sobi siia. Ei oska eriti kuhugi mujale oma murega minna, seega kirjutan selle siia.

Nimelt olen kirjutanud oma psühhiaartile kaks e-kirja, esimese novembri lõpus ning teise käesoleva nädala alguses, millest kummagile pole ma saanud vastust. Mul oleks vaja rääkida oma probleemidest ja muredest, sammuti tahtsin arutada raviskeemi muutmist.

Ise mõtlen hetkel arsti vahetamise peale, kuna ma pole vastust saanud ning olen selle sama arsti poolt saanud karjuda. Kas on üldse võimalik riiklikus süsteemis arsti vahetada ja kuidas see toimib või peaks hoopis otsima tasulist psühhiaatrit?

Ma ei tea, kas siin leidub veel kedagi, kes tunneb end sarnaselt - muremõtted punktini kus aju lülitab end täielikult välja ja sa ei tunne end enam inimesena. Lisaks sellele olen end pikka aega tundnud rampväsinult, kuigi olen maganud rohkem kui piisavalt, enamasti isegi liiga kaua. Lisaks ka suur hirm sõnumitele vastata, suhelda Ma ei tea enam, mida teha

Eesti subredditis küsis üks a la: ‘kas keegi on ka veel juba pikemat arga pikemas depressioonis’

vastuseid on seal sadu ja on palju vastuseid nagu ‘jah terve elu’, ‘jah mu depressioon sai hiljuti täisealiseks’ ja mul oli väga raske seda lugeda, kuidas inimesed haletsevad ennast.

Mina aga näen, et inimesed tahavad liiga kergest depresiooni silti endale külge panna ja mul on tunne, et osad kasutavad seda ‘kergema teena’, selle asemel, et end kätte võtta ja tegeleda asjadega, mis seda depressiivsusust tekitavad. Jätsin sinna sellise kommentaari:

‘Sorry aga lugesin umbes sellist kommentaari: ‘mul on kliiniline sünge depressioon ja see kestab nii kaua kui ma elan, kõik päevad on sitad.’

nagu wtf…kui sa sellist asja ütled ja ‘tunnistad’ endale pidevalt, siis kuidas ja miks peaks sul midagi paremaks minema? See oleks ju sama et iga hommik lähed kööki ja sul on külmkapi peal endale meeldetuletus, et ‘(nimi) pea meeles, et sa oled loll, sa ei jõua kunagi kuhugile, sul läheb tänane päev sitasti ja terve su tulevane elu on sama sitt.’)

miks sellist asja endale teha..võibolla tõesti, et on neid ‘põhjuseta masenduses’ inimesi kellel kõik nii hästi ja ikka masenduses, aga oleme ausad 90%+ inimestest on masenduses OMA SITA SITUATSIOONI pärast mitte mingi keemilise jama pärast ajus.

Jah, ma ka ei ole hetkel kõige õnnelikum mis ma olnud olen ja olen üsna ‘väsinud’ kõigest. Reaalsuses on aga mu probleem see et mu elus ei ole hetkel asjad nii nagu ma tahaksin. Kohati minu süül, kohati mitte, nagu elus ikka. Aga loogiliselt, mus te arvate kuidas mul paremad šansid sellest ‘august’ välja tulla?

1. ⁠lähen(nagu keegi soovitas) psühiaatri juurde ja proovin oma ‘elulõpuni õnnetuse ja häda’ ametlikuks teha ja paberile kirja saada(minuarust see natuke nagu eluaegne vabastus kekast, et ja ma saaks/teeks/oleks aga vaat mul on ju see asi niiet jap ma ei saa..)
2. ⁠analüüsin esiteks et millega ma oma elus rahul ei ole, panen kirja, mõtlen et milliseid nendest probleemidest saaks kõige kiiremini ‘ründama’ hakata, siis juba parem, tegelen järgmiste asjadega jne.

olen valmis debateerima vastuväiteid jne, aga ühega nendest kahest valikust on kindel, et midagi ei muutu ja teisega on vähemalt võimalus.’

Andke keegi mulle mingit tagasisidet..kas mul ei ole õigus?

Päris palju aega on läinud mööda kui küsisime kõige valusamate probleemide kohta vaimse tervise maastikul. Üheks kõige suuremaks valuks oli ennustatavalt teenuste kättesaadavus, või õigemini kättesaamatus. Samas meie jaoks jäi õhku küsimus: Kuidas sellele mõjusalt tähelepanu juhtida? Valdkonnas pole see enam ju ammu uudis, kõik asjaosalised teavad seda. Aga kuidas avalikkusele probleemi ulatust paremini teadvustada?

Seetõttu plaanimegi koos saatega Laser teha ühe eksperimendi. Otsime selle jaoks 16-18 aastaseid noori, kes on mõelnud, et vajaksid vaimse tervise osas spetsialisti abi, aga pole veel kuhugi pöördunud abi saamiseks. Konstrueerisime sihtrühma selliselt, et võimalikult hästi jäljendada esmapöörduja olukorda, kus teenuste rägastik ei ole veel tuttav. Samuti ootame ka noorte kogemusi, kes kunagi on olnud kirjeldatud sihtrühma osa.

Kui identifitseerud kirjeldatud noorega, tunned mõnda sellist noort või omad abi otsimise kogemust ja tahad seda jagada, siis palun pöördu meie kommunikatsioonispetsialisti jaanika.palm@peaasi.ee poole. Ta organiseerib eksperimendi korraldamist. Samuti võib tema poole pöörduda täiendavate küsimuste korral.

Igasugu mõtted on loomulikult ka siia teretulnud. Kaalume kõiki soovitusi ja tähelepanekuid. Oleme väga tänulikud igasuguse abi eest, mis aitab meil sellele avalikkuse tähelepanu tõmmata.

taustaks mainin et olen diagnoositud nii ath kui ka autismispektriga. kas kellelgi kes samuti õpib/õppis gümnaasiumis/ülikoolis leiab, et koolis õppimine liigub sujuvalt ja on võimalik õppida kuid kohe kui kodus peab midagi tegema on maailmalõpp ja lihtsalt võimatu on alustada/keskenduda tööle? olen ise gümnaasiumi viimane klass ja on ekstreemselt raske ja ei tea mida isegi teha enam. võtan ka rohte - atomoksetiin 60mg ja olen ka rääkinud psühhiaatriga sel teemal kuid kuna ta on hetkel puhkusel jargmise aasta alguseni, ei ole mul kellegi poole pöörduda ja ausalt öeldes mu saamatus süvendab ka mu depressiooni ja mõtted on ikka üsna sünged :,) kas kellelgi on pakkuda nõu?